Märge*

Pean lihtsalt meelde jätma, et 2009/2010 talv on harukordsemaid mida enda mäletamist mööda olen kogenud. Praegu on 16. märts ja öösel võib külma tulla kuni-23 kraadi.
Maailm on imeline.

Gluhhovi...

Veel üks toimik. Valge. Veel üks kapituleerumislipp.
Saage aru, kapituleeruda on alati ebameeldiv. Eelmisel sajandil, nagu räägitakse, olevat end isegi maha lastud, et ainult ei peaks kapituleeruma. Ja mitte sellepärast, et oleks kardetud piinamist või koonduslaagreid või et oleks kardetud piinamise ajal kedagi reeta, vaid lihtsalt oli häbi.
Inimesel on ju väga ebameeldiv jõuda arusaamisele, et ta ei ole hoopiski niisugune, nagu ta varem enda meelest alati on olnud. Ta tahab ju ikka jääda niisuguseks, nagu ta kogu eluaeg on olnud, aga see ei ole võimalik, kui Sa kapituleerud. Ja nii see sünnibki... Kuid ometi on vahe olemas. Meie sajandil lastakse end maha sellepärast, et on häbi teiste ees - üldsuse ees, sõprade ees... Aga eelmisel sajandil lasti end maha sellepärast, et oli häbi iseenda ees. Saate aru, meie ajal valitseb miskipärast arvamus, et iseendaga jõuab inimene alati kokkuleppele. Nii see tõenäoliselt ongi. Ma ei tea, milles on siin asi. Ma ei tea, mis on toimunud... Võib-olla sellepärast, et maailm on läinud keerulisemaks? Aga võib-olla sellepärast, et peale niisuguste mõistete nagu uhkus ja au eksisteerib veel suur hulk muid asju, mille varal eneseteostuseni jõuda...

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski
"Miljard aastat enne maailmalõppu"